Tuum Pauli talukoht

Tuum Pauli talu asub Treskisse kulgeva tee ääres pärast Vassili talu paremat kätt. Tee pealt on talu näha vaid kevaditi, kui puulehti on vähe ja suur õunaaed õitseb. Paulil ja tema naisel Oksanal/Aksenjal (kutsuti Toome Okse) oli neli last, pojad Vassili ja Paul ning tütred Maimu ja Mari/Manni. Kõik asusid elama Tartumaale.

Perepojad Vassili ja Paul käisid Ojapalu Maie sõnul mõlemad kunagi ka Nedsaja küla kokkutulekul. Tänaseks on nad kahjuks juba surnud.

Tuum Vassili talukoht

Tuum Vassili talu asus Treskisse kulgeva tee ääres pärast Jaani talu vasakut kätt. Vassili naine Pelageja (Palaga) oli pärit Rääptsovast. Mõningail andmeil võis ta olla Hundi Kalju isa õde. Vassilil ja Palagal oli kolm tütart ja neli poega. Pärast II maailmasõda mindi elama Tartumaale. Olga (vanatüdruk, perekonnanimeks jäi Tuum), Aleks, Nikolai ja Kalju on kindlalt surnud. Teiste saatus on hetkel teadmata. Mare ja Silvi olid 2015. aastal elus.

Ubina talu

Suvetare talu

Suvetare talu ehitas Lummo Vassili. Vassili elas seal oma abikaasa, hilisema seto lauluema Kati (Jekaterina) Lummo ja nende viie lapsega.

Suvetare on jätkuvalt Vassili ja Kati järeltulija omanduses, kes kannab hoolt, et talukoht edasi kestaks.

Tammiku talu

Tammiku talu oli olemas juba tsaariajal. Esimesed andmed talu ajaloost on pärit 1911. aastast, mil talu pärisid vennad Kusma ja Maksim Haritonov. Perekond Haritonovid asutasid Tammiku talu. Perekonnanimi eestistati hiljem Haritoks.

Tammiku talus on elanud Kusma Haritonov koos naise ning kahe poja Aleksandri ja Nikolaiga ning Kusma vend Maksim koos naise ja tütarde Katarina ja Tatjanaga. Pärast Maksimi surma jäi talu Kusmale. Ametimehi pererahva hulgas polnud. Ajastule kohaselt tegeldi kõigega, mida oli vaja äraelamiseks – põllupidamise, loomakasvatuse, ehitamisega jmt. Erandina tegutses Kusma Haritonov 1906.–1918. aastani vallavanemana. 1941. aastal kolis sünnikoju tagasi Maksimi tütar Tatjana koos kolme lapsega.

Kõige pöördelisem teadaolev sündmus talu ajaloos on 1941. aasta juuniküüditamine, mil talu jäi täiesti tühjaks. Küüditamisjärgselt läks talu perekond Koba kätte. Peremees Mihhail ja perenaine Anastassia kasvatasid seal oma kahte last – Marit ja Kaljut.

2014. aasta augustis ostsid Tammiku talu perekond Leamonid. 2015. aasta oktoobrikuus algasid talus põhjalikud renoveerimistööd ning 2017. aasta novembris koliti tallu sisse. Muusikute peres kasvab üks laps.

Tuuliku talu

(Olga Tuuliku ja Stanislava Rachovskaya mälestuste põhjal)

Tuuliku talu on asutanud 1943. aastal Jegor Tuulik. Talus elasid Jegor Tuulik, tema naine Irina Tuulik ning nende pojad Viktor ja Paul. Mingeid ameteid taluelanikud õppinud polnud. Oma talus tegid peremees ja perenaine kõiki talutöid, hoolitsedes põllumaa ja loomade eest. Sovhoosi ajal käisid mõlemad sovhoosikohustust täitmas.

Pöördelisematest momentidest talu ajaloos on teada, et varases nooruses pages perepoeg Viktor sõjaväekohustuse eest metsa ning hakkas metsavennaks. Koos teiste meestega elati metsas maa-alustes punkrites. Viktor saadi metsast siiski kätte ning küüditati. Pärast Venemaalt naasmist võttis Viktor naise ja asus isatallu elama.

1983. aastal müüs perepoeg Paul talu Peterburi mehele Juri Jelsukovile, kes hakkas talus toimetama koos oma naise Jekaterina Rachkovskayaga. Neil oli kaks last – tütar Stanislava ja poeg Jegor. Juri oli ametilt füsioterapeut. Jekaterina oli kunstnik, kes restaureeris siseruume ja kaminaid Peterburis ja selle ümbruses asuvates paleedes (oli eelkõige tuntud Hollandi siniste plaatide alal). Uued omanikud muutsid ka talu nime, varasemast Tuuliku talust sai Kasemetsa. Perekond jäi elama, töötama ja õppima siiski Peterburi, talus veedeti maksimaalselt kuus kuud aastas.

Alates 2016. aasta detsembrist tegutseb talus noor perekond. Talu on läbimas põhjalikku renoveerimist.

Männastiku (Sulengu) talu

Männastiku talu rajasid umbes 1920. aastal Feodor ja Anastasia Suleng. Talus elasid vanaema ja vanaisa, tütred Aino/Aleksandra ja Marie ning poeg Nikolai koos abikaasa Veera ja pojaga. Talus tegeleti põhiliselt loomapidamise ja põllutöödega. Kuna talul oli metsamaad, siis ka metsatöödega.

Feodor oli tsaariajal Petseris rätsepaks õppinud. Ta õmbles kasukaid, mantleid ja ülikondi nii kodukandis kui väljaspool valla piire. Feodor teenis peres kasvanud neljast pojast ainsana seitse aastat tsaari sõjaväes. Anastasia ja Marie olid ka suured käsitöö tegijad, Marie oli õppinud kodumajanduskoolis (vist Võmmorskis). Nikolai haridustee jäi sõja tõttu poolikuks, pärast sõjavangist vabanemist töötas ta metsavahina. Praegu (2019. aastal) tegeleb Nikolai väimees Andres Tõnisson Mäe talus metsamajandusega.

Mäe talu

Mäe talu rajasid 1890. aastatel praeguse peremehe vanaisa ja vanaema. Asutamisaasta pole täpselt teada. Talu on olnud kogu aega ühe perekonna käes. Lisaks peremehele ja perenaisele elanud talus veel nende lapsed – kolm poega ja üks tütar. Pärast vana pererahva surma jäi Mäe talu ühele perepojale. Kolhoosi ajal võeti Mäe talult loomad ja kõrvalhooned. Pererahvale jäi alles vaid talumaja. Põllumajandusreformi käigus 1993. aastal tagastati pererahvale kõrvalhooned, mis olid aga selleks ajaks juba kasutuskõlbmatud. 2001. aastal, oma surma-aastal, pärandas senine peremees Mäe talu edasi oma vennapojale, kes koos oma abikaasaga seal praegu toimetavadki.

Mäe talu rajanud mees oli ametilt ehitusmees, kes ehitas palkmaju. Teisalt tegeles ta usinalt kõikide talutöödega, mida 1900. aastate alul teha tuli, et ära elada. Tema naine oli taluperenaine, kasvatas nelja last ning tegeles põllutööde ja loomapidamisega. Praegu (2019) elab talus pensionäridest abielupaar. Enne pensionile jäämist oli mees bussijuht ja autojuht ning naine müüja.