Väike-Nedsaja

Väike-Nedsaja (Väiko-Nedsäjä) küla on ajalooliselt kuulunud Poloda nulka. Küla märgitakse esmakordselt 1680. aasta kaardil. Arheoloogilise materjali põhjal asustati Väike-Nedsaja keskajal. Jüri Truusmanni andmetel on Väike-Nedsaja küla kohta teateid Liivi sõja algperioodist 1561. aastast. Väike-Nedsajat kutsuti ja kutsutakse veel praegugi Kärnakülaks. Legendi järele juhtunud kord külla üks linnamees, kes viisakusest kohalikule taluperemehele jõudu ja tervist soovis. Harimatu ja pahur talunik arvas aga, et mees tuli teda solvama ja käratas vihaselt vastu: „Kärnu sulle!“ Sellest ajast alates kutsutaksegi Väike-Nedsajat Kärnakülaks. Külarahvas ise aga räägib, et nimi on tulnud sellest, et külla sattus omal ajal üks kärnane mees, kelle eest külaelanikud hoolitsesid.

Väike-Nedsajas tegutses aastail 1945–1961 algkool. Kool asutati külarahva nõudmisel neljaklassilisena. 1950. aastatel tegutsesid koolis ka näite- ja tantsuring. 1954. aastal õppis koolis 28 õpilast. Kool suleti õpilaste vähesuse tõttu 1961. aastal.

20. sajandi alguses oli Väike-Nedsajas kasutusel nn hingemaa süsteem (tuntud ka kui nöörimaa). Maaomanikke polnud, oli vaid võimalus kasutada mingit maad. Saadud saaki sai kasutada omatarbeks või müügiks. Müümas käidi peamiselt Petseri turul ja setodele kohaselt ikka siis, kui hind oli piisavalt kõrge. Hingemaa süsteem oli Väike-Nedsajas kasutusel kuni 19.08.1930, mil toimus Väike-Nedsaja külakogu koosolek (vt protokolli). Kokkusaamisel otsustasid 12 maja peremehed kogukonna vanema Ivan Talase juuresolekul üle minna hingemaa süsteemilt üksikmajapidamistele. Küla hingemaa jagati taludeks, nagu see 1927–1929 oli maamõõtja K. Koemetsa poolt välja mõõdetud. Otsustati, et protokollis mainitud talud (kui tegelikult juba taludena peetavad maad) antakse kinnistuskomisjonile kinnistada Väike-Nedsaja küla majaperemeeste isiklikuks omanduseks. See oli ajalooline hetk küla ajaloos, kus hakkasid moodustuma eraomanduses olevad talud. Kahjuks jäi nende talude aeg üürikeseks. Pärast II maailmasõda algas taasriigistamine, tekkisid kolhoosid ja nendega kaasnesid normid/maksud. Lisaks lõhkusid perede omavahelisi suhteid ning tekitasid pingeid pealekaebamised (kaebajaid oli nii Nedsajast kui naaberkülast Treskist), arreteerimised ja väljasaatmised. Pinget lisas ka naabrusesse tekkinud Mustoja tankipolügoon. Enamik Väike-Nedsaja elanikke lahkus oma taludest kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt (sundimiseks kasutati erinevaid meetodeid). Vabatahtliku lahkumise peamiseks põhjuseks oli kehv maa ja kõrged kolhoosinormid. Enamasti liiguti põhja poole, otsides viljakamat maad, mõistlikumate normidega kolhoosi/sohvoosi või ka lihtsalt rahulikumat elukeskkonda. Kodust lahkujad pidid sageli loobuma oma senisest identiteedist ja varjama oma seto päritolu (1950–1970 oli „setu“ sõimusõnana laialdaselt kasutusel). Alles 1980–1990. aastatel julgesid mõned neist tulla uuesti oma sünnikohti vaatama.