Väike-Nedsaja

Väiko-Nedsaja küla on ajalooliselt kuulunud Poloda nulka. Väike-Nedsaja küla on esmakordselt märgitud 1680. aasta kaardil. Arheoloogilise materjali põhjal asustati Väike-Nedsaja küla keskajal. Jüri Truusmanni andmetel on Väiko-Nedsäjä küla kohta teateid 1561. aastast e Liivi sõja algperioodist. Väike-Nedsajat kutsuti ja kutsutakse veel praegugi Kärnakülaks. Legend jutustab, et kord juhtus külla üks linnamees, kes viisakusest ühele kohalikule taluperemehele jõudu ja tervist soovis. Harimatu ja pahur talunik arvas aga, et mees tuli teda solvama ja käratas vihaselt vastu: „Kärnu sulle!“ Sellest ajast alates kutsutaksegi Väike-Nedsajat Kärnakülaks. Väiko-Nedsäjä rahvas ise aga räägib, et nimi on tulnud sellest, et külla sattus omal ajal üks kärnane mees, kelle eest külaelanikud hoolitsesid.

Väike-Nedsajas tegutses aastail 1945–1961 algkool. Kool asutati külarahva nõudmisel neljaklassilisena. 1950. aastatel tegutsesid koolis ka näite- ja tantsuring. 1954. aastal õppis koolis 28 õpilast. 1961. aastal suleti kool õpilaste vähesuse tõttu.

20. sajandi alguses oli Väike-Nedsajas kasutusel nn hingemaa (tuntud ka kui nöörimaa) süsteem, kus maaomanikke polnud – oli võimalus kasutada mingit maad ja saadud saaki siis kasutada omatarbeks või ka müüa. Müümas käidi peamiselt Petseri turu peal ja setudele kohaselt ikka siis – kui hind piisavalt kõrge oli. Hingemaa süsteem oli Väike-Nedsajas kasutusel kuni 19.08.1930, mil toimus Väike-Nedsajas külakogu koosolek (vt protokolli), kus 12 maja peremeest otsustasid kogukonna vanema Ivan Talase juuresolekul üle minna hingemaa (tuntud ka kui nöörimaa) süsteemist üksikmajapidamistele. Sellega jagati küla hingemaa taludeks, nagu see 1927–1929 oli maamõõtja K. Koemetsa poolt välja mõõdetud. Otsustati, et protokollis mainitud talud kui tegelikult juba taludena peetavad maad antakse kinnistada kinnistuskomisjonis isiklikuks omanduseks Väike-Nedsaja küla majaperemeestele vastavalt protokollile. See oli ajalooline hetk küla ajaloos, kus hakkasid moodustuma eraomanduses olevad talud. Kahjuks nende aeg jäi üürikeseks, sest peale II maailmasõda hakkas juba taasriigistamine, kolhooside teke ja nendega kaasnenud normid/maksud. Lisaks lõhkusid perede omavahelisi suhteid ning tõstsid pinget erinevad pealekaebamised (kaebajaid oli nii Nedsajast kui naaberkülast Treskist), arreteerimised, väljasaatmised, naabrusesse tekkinud Mustoja tankipolügon jne. Enamik Väike-Nedsaja elanikke lahkusid oma taludest kas vabatahtlikult või sunniti seda erinevaid meetodeid kasutades tegema. Vabatahtliku lahkumise peamisteks põhjusteks olid kehv maa ja kõrged normid kolhoosile. Liiguti peamiselt põhja poole, otsides viljakamat maad, mõistlikemate normidega kolhoosi/sohvoosi ja ka lihtsalt rahulikumat uut elukeskkonda. Põhjapoole liikujad pidid sageli loobuma oma senisest identiteedist ja varjama oma tegelikku päritolu (setu), sest 1950-1970 oli see laialdaselt tuntud kui häbistav sõimusõna. Alles 1980-1990-l julgesid mitmed neist tulla uuesti oma sünnikohti vaatama.

Ajaloolisi fotosid Väike-Nedsaja külast

Vaateid Väike-Nedsaja külale 1960. aastate alguses

Küla protokoll

CCF29072019-2