Paadova talu hakati ilmselt rajama umbes 1910. aastal. Kohta kutsuti „Patova“. Talu asutajateks olid Jekaterina ja Andrei Tuvi. Jekaterina sündis 1889. aastal Põrstes. Paaril oli kolm last: Grigori, Maria ja Aleksandra. Pärast isa surma, kes jäi talvel metsa minnes teadmata kadunuks, võttis talu üle poeg Grigori koos oma naise Aleksandraga (hüüti Alliks). Tänaseni püsti seisva maakivilauda ehitamisaastaks on hoonele märgitud 1938.
Grigoril ja Aleksandral oli kolm poega: Aleks, Volli ja Paul, kes kõik mängisid akordionit ning olid pidudel oodatud külalised. Viimasena elas Tuvide perekonnast Paadova talus Paul. Pärast tema surma jäi maja tühjalt seisma. 2013. aastal hakkasid sinna oma kodu rajama talu praegused omanikud Andrellerid. Talu on viimastel aastatel külastanud palju talukohaga kunagi seotud olnud inimesi: Volli tütar, Pauli tütred, Grigori õetütred oma järeltulijatega jt.
Talumaja ülemisel korrusel elas sulane. Teisel korrusel oli ka raudahi, mistõttu võib eeldada, et seal elati aastaringselt. Sulaspoiss kandis vene nime Taronin (Jaan?), Grigori ja Alli lapsendasid ta. Ilmselt seetõttu, et vene nimega poiss nende juures elas, pääses Patova pererahvas ka küüditamisest. Kõrvaltalus elav Püvi pere saadeti Siberisse.
Paadova talus on alati loomi peetud. Grigori õetütre Siivi mälestuste järgi oli majapidamises 4–5 hobust, umbes 15 lehma, kümmekond siga. Lehmapiimast tehti sõira ja võid, mida müüdi isegi välismaale. Kasvatati ka pulle. Puskarit tehti oma tarbeks, samuti peeti mesilasi.
2013. aastast elavad Paadova talus Maris ja Iisak Andreller oma kahe lapsega. Talus peetakse taas loomi (hobused, kitsed, kanad) ning tegeletakse muusikaga (kitarr, kannel, klaver jm). Talu rajajate, perekond Tuvi järeltulijad on Paadova tallu alati külla oodatud ning ühest neist ongi juba saanud peresõber, kes talu sageli külastab.
Paadova talu elumaja 2012. aastal
Grigori ja Alli Tuvi (u 1940. aastal)
Endine Nedsaja metsavahikordon
1971. aastal andis Värska sovhoos maanteeäärsed maad üle metskondadele, et need teeäärseid metsi korras hoiaks. Algselt pidi siinne maa minema Orava metskonnale, et nemad seda aga ei soovinud, sai maa endale hoopis Värska metskond. Kuna metskonnal oli kapitaalremondist raha üle jäänud, sai selle ära kasutada uue metsavahikordoni ehituseks. Kui metsavaht Evald Pähn elas seni üürnikuna Sukovitsa külas (Väike-Nedsajast edasi Mustoja poole) Tuumide pool, siis seoses metskonna uute maaomanditega sai ta ise valida koha uue kordoni ehituseks. 1971. aasta sügise jooksul ehitatigi kordon valmis (praegune Pähnade elumaja). Kuna kordoni juurde rajati ka puurkaev, ehitati 1980. aastal naabrusesse veel teinegi kordon, kus hakkas elama metsavaht Kütimaa Jüri.
Metsavaht Pähna Evald koos naabrimehe Suka Jaaniga
Metsavaht Pähna Evald keeluajal marjulistega
Metsavaht Pähna Evald metskitsega
Ojaperve talukoht
(Aivar Ojaperve mälestuste põhjal)
Talu ostsid Georg (hüüti Jüriks) ja Anne Ojaperv millalgi 1930. aastate lõpus (1938. või 1939. aastal). Ilmselt olid nad äsja abiellunud. Georg oli pärit kas Matsuri, Vaartsi või Voropi külast. Koos vendadega pidasid nad seal väikest savi- ja tellisetööstust. Anne oli pärit praegu Vene Föderatsiooni aladel asuvast Puravitsa külast. Georg ja Anne Ojapervel oli neli last: Paul, Aleksandra ning veel kaks poissi, kes surid lastena (1940. aastatel). Georg Ojaperv suri 1940. aastate lõpus või järgmise kümnendi alguses ning on maetud Petseri kalmistule. Anne suri 1989. aastal ja on maetud Tapale.
Paul Ojaperv suri 1986. aastal ja puhkab Valgas. Pauli kahest lapsest elab Aivar Ojaperv Rakveres ja töötab ajakirjanikuna, tema õde Anneli elab Valgas ja töötab medõena. Pauli õde Aleksandra (Aili) Ojaperv suri 1970. aastatel ja on maetud Tapale.
Saksa okupatsiooni ajal (1940. aastate alguses) lasid sakslased suurtükist Ojaperve talu pihta ning talu hävis tules täielikult. Uueks elumajaks sai Matsuri külast toodud barakk. Kuidas Ojaperve talu õige elumaja ning abihooned puruks lasti, selle kohta on vastukäivad andmed. Vanaema Anne rääkis, et tank olla “pommitanud” Vasikamäelt. Pähna Evald jutustas Aivar Ojapervele, et tulistati maantee pealt ja kahuritest. Igatahes sai selles intsidendis tabamuse ka Linnu talu elumaja. Ojaperve pere olevat sel ajal Linnu talu keldris varjul olnud. Seega nad ilmselt aimasid-teadsid, et hakatakse tulistama!?
Säilinud vundamentide järgi on arvata, et talus olid äsja valminud elumaja ja abihoone (viimane vist polnudki lõplikult valmis). Hilisema baraki suhtes asusid need 90-kraadise nurga all ning üksteise vastas. Olevat olnud ka saun, mis paiknes umbes 100 m elumajast eemal. Sauna lähistel oli pisike allikas-tiik, mis praeguseks on ilmselt kinni kasvanud. Selle tiigi vett mingil põhjusel majapidamises eriti ei kasutatud, vett toodi Kuke Ode kaevust või Linnu talu maadel asunud allikast.
1950. aastad elas pere üle tänu samaka ajamisele – vanaema Anne ei varjanudki seda fakti. Aparaat oli neil kuskil metsatukas onnis. Aivar Ojaperve isa Paul ja tema tädipoeg Nigul Vaarik olla seda 7-8-aastasena valvamas käinud, see oli nende “töö” olnud. Jook müüdi maha ja see tagas perele sissetuleku.
Aivar Ojaperv mäletab Ojaperve talu alates 1970. aastatest ning siis kasutasid vanaema Anne ja tädi Aili seda peamiselt suvekoduna. Vanaema resideerus seal vähemalt maist septembrini. Barakist elumajas oli köök, kaks elutuba ja nn külm tuba, mida kasutati rohkem aidana. Majas oli suur leivaahi, mis küttis mõlemat tuba ja kööki. Kui 1970. aastate lõpus või 1980. aastate alguses veeti Linnu tallu ja Kuke Leo majapidamisse elekter, siis Ojaperve omasse mitte. Põhjus oli selles, et Anne polnud päevagi ametlikult töötanud. Tema sissetulekuallikaks oli käsitöö, seente-marjade korjamine ning maasikate ja kurkide kasvatamine (maja juures oli tolle aja kohta suur maasikapõld).
Millalgi 1970. aastatel juhtus talus enneolematu lugu, millest räägiti veel aastaid. Nimelt käis majapidamises varas, kes viis kaasa hulga asju, isegi Aivar Ojaperve sukkpüksid. Hiljem selgus, et varas oli Georgi kadunud vend, kes oli olnud vangi või väljasaadetuna Venemaal. Teine kohalikke erutav sündmus oli langevarjuri kadumine. Nõukogude Liidu armee viis läbi mingeid õppusi, kuhu olid kaasatud ka langevarjurid. Üks neist kadus pärast maandumist. Kuke Leo teab sellest kindlasti lähemalt rääkida, kuna oli üks agaraist otsijaist.
Vanaema Anne suurim sõbranna oli Suka Okse, kelle maja asus suure tee lähedal. Seoses sellega meenub Anne arusaam bussigraafikuist. 1970. aastatel liikus Värska ja Petseri vahel üsna palju busse, aga Petserisse minevate busside täpseid aegu vanaema ei teadnud. Kui oli vaja linna minna, siis tõusti üles kell 6, tehti hommikused tualetid ning mindi maantee äärde ootama. Kui Anne käest uuriti, mis kell buss läheb, vastas ta: “Ei mina tea. Kell 8 või 9 või 10. Tuleb, siis kui tuleb.” Linnas käimisele oli nagunii terve päev plaanitud, mis vahet siis, läks see buss tund-paar varem või hiljem. Ootamise ajal lobiseti Suka Oksega, mõnikord oli eitesid rohkemgi. Ametlikku peatust nõuka ajal Pähna maja ees polnud. Kuna tegemist oli aga nii üldlevinud kohaga, peatusid seal vajadusel kõik bussid, isegi Tartu-Pihkva kiirbuss.
Linnu talu
(Kalju Linnu ja Evald Pähna mälestuste põhjal)
Linnu talu rajas 1920. aastatel Grigori Lind, kes tuli siia Vammuste külast, kus maad oli vähe. Grigori vennad olid Kusta ja Siido. Alguses oli olemas ainult väike lagendik metsa sees, kuhu ehitati maja ja abihooned. Hiljem raiuti mets ümberringi maha ning rajati põllu- ja karjamaad. Vammustest toodi kohale ka esimene elumaja ja üks palkait, mis on säilinud tänini. Grigoril ja tema naisel Marial oli kokku 11 last: pojad Aleksa, Jaan, Jakob, Valter ja Paul ning tütred Mare, Anne, Paula, Manda, Olga ja Liide (Liide suri juba väikelapsena). Peale Grigori surma 1940. aastal sai peremeheks tema poeg Aleksa. Aleksa sai alghariduse Väike-Nedsaja koolis, mis tegutses sel ajal perekond Taru majas.
Saksa okupatsiooni ajal (1941–1943) lasid sakslased Linnu talu elumaja Kuke talu poolse külje suurtükiga puruks. Linnu Aleksa lappis mürsuaugu lehtede ja lauajuppidega ära ning majas elati edasi. 1960. aastate alguses ehitati uus maja. Materjal saadi Kuke metsast. Osa elumaja seinapalke oli haavapuust, kuna kolhoosi esimees ei lubanud paremat materjali võtta. Uue maja ehitasid Linnu Aleksa ja Passovi nimeline mees Vaartsi külast. Algselt oli majas vene-tüüpi ahi. Uuem plekkahi ehitati 1979. aastal.
Saun oli algselt kaugemal tiigi ääres. Hiljem toodi see majale lähemale tema praegusesse asukohta. Saunas oli ka pliit ning seal elasid vahepeal Aleksa, Varvara ja nende kolm last. Aleksa pere ehitas endale (sauna juurest teisele poole teed veidi Mustoja poole) uue õlgkatusega elumaja. Vene okupatsiooni ajal jäi maja aga suurtüki teele ette ning see kästi maha lammutada enne, kui jõuti lõpuni valmis ehitada. Pärast seda elas Aleksa pere edasi talu saunas.
Kaev oli algselt praeguse heinaküüni asukohas. Madal puuraketega kaev kuivas põua ajal tihti ära. Pere hakkas kaevu sügavamaks kaevama, aga selle käigus vajus kaev kokku. Seejärel ehitati maja lähedale uus 23 m sügavune kaev.
Aleksa põletas oma jala saunas ära ning jalg võeti gangreeni tõttu altpoolt põlve maha. Talle tehti proteesjalg, millega ta sai isegi ilma kepita käia. Linnu Aleksa suri 86-aastaselt. Aleksa naine Varvara (Vedernikast pärit) elas mehest kuus aastat kauem. Nende lapsed olid Nikolai, Alli ja Kalju. Alli nägemine oli väga halb. Pärast seda, kui Alli läks talust Värskasse elama, müüdi Linnu talu 2005. aastal Toomas ja Meel Valgule. Valgud renoveerisid talu ning elavad seal oma nelja lapsega.
Kuslapuu talu
(Evald Pähna mälestuste järgi)
Kuslapuu talus elas neli õde ja kaks venda, mitu neist said õnnetult surma. Kõik peale õe Leeni Kuslapuu olid kurt-tummad. Leeni, kes ainukesena kõneles ja kuigipalju kuulis, abiellus Verhuulitsast pärit Ossip Kaluriga ja läks elama Tartusse. Pärast ühe õe surma kolis ta 1992. aasta paiku uuesti Nedsajasse, kus elas kuni abikaasa Ossip Kaluri surmani 2016. aastal.
Kure talu
Kure talu rajas Linnu Siido, Linnu talu rajaja Grigori Linnu vend, kes tuli Kesk-Nedsaja külla samuti Vammuste külast. Kukkede perenimi toodi tallu hiljem, kui Kuke-nimeline mees tuli Kure tallu koduväiks.
Suka Okse talukoht
(Evald Pähna mälestuste järgi)
Talus elas Suka Jaani õde Suka Okse. Tal oli elumaja ja väike laudauberik. Talu peremees lasti vene sõdurite poolt sõja ajal maha. Kuna peremees ja perenaine (Suka Okse) olid abielus olnud vaid paar kuud, siis neil lapsi ei olnud.
Varbheina talukoht
(Evald Pähna mälestuste järgi)
Talu peremees lasti vene sõdurite poolt 1944. aastal maha. Perenaine Varbheina Olga läks lastega Tartusse elama ja talukoht jäi tühjaks.
Varbheina Alla ja Tõhva Nasta
Suka Jaani talu
(Evald Pähna mälestuste järgi)
Suka Jaan (1900–1990) tuli Nedsajasse elama Vammuste külast. Jaani ja tema naise Tarja esimene maja paiknes rohkem maantee pool pärnade all, aga see hävis tulekahjus. Mõnda aega elati muldonnis, seejärel ehitas Suka Jaan savimaja.
Põikpäine Suka Jaan jäi alati oma talu peremeheks, hoolimata erinevatest riigikordadest. Saksa okupatsiooni ajal kutsutud kõiki hobustega talumehi hobuste kontrolli, et loomad siis küüditööle saata. Suka Jaan määrinud oma hobuse viinameskiga üle ning katnud looma kasukaga. Hapu meski ja kuumuse mõjul haudunud hobusel osa karvu seljast. Kui peremees siis hobusega Värskasse „ülevaatusele“ jõudis, saatis sakslasest loomaarst ta pikema jututa koju tagasi. Arst kartis, et muidu nakatab haige loom ka teised hobused kärntõppe. Karv kasvas Suka Jaani hobusele peagi tagasi ning kaval peremees sai oma hobust edasi pidada.
Isepäist peremeest ei murdnud ka vene okupatsiooniaeg. Suka Jaan ei tunnistanud nõukogude võimu, jäi kuni surmani eramaa pidajaks ega liitunud kolhoosiga. Ta olla öelnud: „Kommunistile ma hinge ära ei müü“. 1975. aastal tahtis Suka Jaan savimajale uut laastukatust panna. Ta sai metskonnast osta küll laastupakud, aga sovhoosi direktor ei lubanud tal nendest laastu lüüa, kuna Jaan ei olnud sovhoosi liige. Suka Jaan ehitas siis endale laastupakkudest uue maja. Orava metskonnast sai ta sõrestikuks metsakuivi palke, laastupakkudest ladus sõrestiku vahele seinad. Suka Jaani huvitava arhitektuurilahendusega maja on tänini alles. Erakordne maja jäi 2007. aastal silma ka maailma esimese setokeelse filmi „Taarka“ tegijatele. Nii sai filmis Suka Jaani laastupakkudest ehitatud majast Taarka suitsutare.
Suka Jaani ja Tarja tütred olid Mari ja Leeni. Kuna Jaan ja Tarja ei olnud ametlikult abielus, siis tütarde perekonnanimeks oli ema järgi Vamm. Mari suri umbes 1983. aastal. Leeni elas oma isatalus kuni umbes 2005. aastani, kuni ta viidi Saatse hooldekodusse.
Suka Jaani talu
Suka Jaan ja Evald Pähn
Pähna talu
(Evald Pähna mälestuste järgi)
Pähna talukoht rajati 1920. aastatel pärast maade kruntiajamist. Talukohta kutsuti ka Lahnovski puustuseks. Tallu tuldi elama Matsuri kandi küladest (Vammustest?). Kuna põllumaa oli halb ja saagid kesised, vahetas talu tihti omanikke. Eesti Vabariigi esimese iseseisvuse ajal olid siin peremeesteks Horni ja Viksi nimelised mehed. 1939. aastal oli talu peremeheks Aleksejev Nikita Petserist, kes müüs 1940. aastal talu 3000 krooni eest Petserist pärit Ofsjannikovile. Kommunist Ofsjannikov teadis, et sõda on tulemas, ning jättis eelmisele omanikule talu eest maksmata.
Talus oli elumaja, saun ja ühe katuse all olevad maakividest laut koos aidaga. Maantee ääres oli uhke pärnaallee, mis võeti hiljem teelaienduse käigus maha. Nõukogude aja alguses jäi talu tühjaks, lagunes ja kasvas metsa. Kui 1950. aastal hakati Matsurisse uut karjalauta ehitama, veeti laudamüüride kivid sinna.
1971. aastal andis Värska sovhoos maanteeäärsed maad üle metskondadele, et need teeäärseid metsi korras hoiaks. Algselt pidi siinne maa minema Orava metskonnale, et nemad seda aga ei soovinud, sai maa endale hoopis Värska metskond. Kuna metskonnal oli kapitaalremondist raha üle jäänud, sai selle ära kasutada uue metsavahikordoni ehituseks. Kui metsavaht Evald Pähn elas seni üürnikuna Sukovitsa külas (Väike-Nedsajast edasi Mustoja poole) Tuumide pool, siis seoses metskonna uute maaomanditega sai ta ise valida koha uue kordoni ehituseks. 1971. aasta sügise jooksul ehitatigi kordon valmis (praegune Pähnade elumaja). Kuna kordoni juurde rajati ka puurkaev, ehitati 1980. aastal naabrusesse veel teinegi kordon, kus hakkas elama metsavaht Kütimaa Jüri.
