Oja talukohal elasid enne I maailmasõda Kärna Anki ja tema naine Maarfa. Kahjuks pole teada, kas tegemist oli nende sünnikoduga või tulid nad sinna elama mujalt. Anki oli tuntud kandlemängija, Maarfa tegeles ravitsemisega. Neil oli kolm last, kellest kasvas suureks vaid Paraskevia. Tolleaegsetest hoonetest on teada vaid, et nende elumaja oli nurga kujuline ja asus praeguse puukuuri kohal. Paraskevia poeg Dmitri võttis endale naiseks Taru Vassilissa, kes sai kaasavaraks maja. Tare pandi püsti Oja kinnistule praeguse elumaja kohale. Pärast Vabadussõda sai Dmitri riigi käest Mustoja äärde maad, kuhu rajati oma talu ja kodu. Sinna elama kolides võttis noor pere oma maja kaasa. Paraskevia jäi elama oma isakoju Väike-Netsaja küla keskusesse ning elas seal oma elu lõpuni (1950. aastate lõpus). Seejärel jäi talukoht tühjaks. 1992. aastal asus tagasi taotletud Oja kinnistule tiigi ääres elama Kriiskamäe Maria. Ta rajas endale elumaja, talukoha juurde kuulusid ka suitsusaun, laut ja puukuur. Maria elumaja varises kokku renoveerimistööde käigus 2014. aasta sügisel. Uut elumaja ehitati 2014. a sügisest 2016. a suveni ning sinna asus elama noor perekond.
Vanim teadaolev Oja talu elanik Kärna Antipi (Anki)
Tuum Jaani talukoht
Tuumid olid pärit Jatsmani külast. Sealt saadeti kõik kolm venda (Jaan, Vassili ja Paul) Nedsajasse. Vennad ehitasid siiakanti majad. Jaani talu oli Treski tee ääres esimene paremat kätt. Lisaks elumajale oli Jaanil ka laut, suur heinaküün, kelder, suur õunaaed. Jaan elas koos Mändoja Kati õe Dariaga. Lapsi neil polnud. Paar tahtis, et 1968. aastal neile kolmeks aastaks üürnikuna elama asunud Pähna Evald jääks neile kasupojaks. Pakkusid talle metsa ja maja, aga mees polnud sellega nõus. Evald tahtis metskonnast ära minna põllumajandust õppima. Metsamajandi direktor selleks luba ei andnud, käskis hoopis Evaldil endale ise sobiv majakoht välja valida. Valitud kohta ehitatigi talle maja.
Pähna Evald ja Oja Paul Tuumide talus
Pissukov Paveli (Ungarovi) talukoht
Talus elas Pissukov Pavel (Vassili vend) koos oma Lüübnitsast pärit venelannast naisega (Tsurka/Šurka), kes käis tihedalt läbi ka polügoonil olnud sõduritega. Peale nende elasid talus ka Paveli ema ja sulane. Talus oli suur elumaja, suur küün, ait ja väga sügav kaev (siiani alles). Paveli elu lõpetas ca 1945–1946 sõduritelt tellitud tapatöö. Öösel toimunud veretöö käigus kaotasid elu ka Paveli ema, soomlasest sulane, Lüübnitsa laadale teel olnud teeline ja Suure-Nedsajast Paveli emale külla tulnud tüdruk. Osadel andmetel oli mõrva tellijaks Paveli naine, kes tapmise ajal haiglas olnud. Pärast Paveli surma müüdi maja maha, kuna Tsurka seal veretöö tõttu elada ei tahtnud. Maja viidi Koroditsasse ja sellest tehti klubi. Seejärel tuli Ungarov Kolja (Kuuse Ivani sulane Matsuris) Tsurka juurde koduväiks. Nad pidasid kahte lüpsilehma. Tsurka tegi kogu piima võiks, mille müüs Petseri turul. Nende juurde oli käinud ka piimaauto. Elamise tegid nad endale rehest. Koos elati tükk aega, aga Tsurka polnud ka selle mehega rahul. Ta saatis kõik oma riided, asjad ja teenitud raha Matsuri postkontorist postiga Tallinnasse õe juurde ning lahkus ka ise ühel vana-aasta õhtul. Üksinda jäänud Ungarov ootas naist kuni 8. märtsini, mil avastas, et kapp on tühi, ning mõistis, et naine enam tagasi ei tule. Aeg-ajalt ajas Ungarov puskarit. Maa oli talukohas vilets ja kivine. 1970. aastatel tahtis ta üldise elektrifitseerimise raames tallu elektrit saada. Kuna talus elas aga üksik inimene ja elektri toomiseks oleks vaja olnud palju metsa maha võtta, siis jäi see tegemata. Ungurov jäigi selle talu viimaseks elanikuks.
Itse talu
Itse talu maatüki sai Itse Dmitri Eesti Vabadussõjast osavõtmise eest, kui president Päts jagas kõigile Vabadussõjas käinutele maad. Enne seda elas Dmitri Väike-Nedsajas tiigi kaldal Oja talus oma ema Paraskevia juures. Dmitri abiellus Vassilissa Taruga. Kaasavaraks saadud elumaja toodi Väike Nedsajast tiigi äärest Itse talu maadele. Lisaks elumajale kuulus Dmitri talu juurde ka laut ja kõrvalhoone. Lauda vundament on tänaseni püsti. Elumaja asus laudast lõunas. Lääne pool üle tee oli saun (Dmitri viimane elupaik) ja kaev. Dmitril ja Vassilissal sündis kolm last: Feodor, Maria Kriiskamägi ja Anni Subbe. Itse talus toimusid ka Maria ja Paul Kriiskamägi pulmad. Vassilissa elas Itse talus kuni 1950. aastate lõpuni. Vahetuks naabriks olnud Mustoja tankipolügooni ja muude mõjude tõttu otsustas ta koos poja Feodoriga kolida Järvamaale. Teadaolevalt müüdi elumaja maha.
Pähna Evaldi mälestuste järgi oli praeguse tee ja truubi kohal vanasti suur veelomp, kust autod läbi ei pääsenud. Värska sohvoosi veoauto Maz istunud seal mitu päeva kinni, kuni traktorid ta lõpuks välja tõmbasid.
Suuretüki talukoht
Suuretüki talu rajas Vassili Kiisik. Vassili oli pärit viielapselisest perest Väike-Nedsaja külast. Tal oli õde Natalia ning kolm venda: Petra, Jakob ja Grigori. Vassili isa Mihael Kiisik ja Vassili ema elasid praeguse Jakobi kinnistu kohal asunud majas, kus sündis ka Vassili. Vassili võttis endale Õrsava külast naiseks Jevdokia Laine ja asus 1930. aastatel oma isa maadele Suuretüki talu rajama. Sinna elama koliti aastatel 1937–1941. Perre sündis kaks tütart – Maie ja Aino. Tol ajal paistis Väike Nedsaja küla uhke mansartkorrusega palkmaja juurest üle rukkipõllu kätte ära. Lisaks elumajale oli talul ka laut, heinaküün ja saun. Kaev oli sügav, aga vett sinna sisse ei tulnud. Joogivee ammutamiseks kasutati üle tee raba servas olnud allikat. Elektrit pole selles talus kunagi olnud.
Suuretüki talus oli suur lambakari (keskmisest suurem), lehm, paar mullikat, siga põrsastega, hulk kanu ning kass ja koer. Palju loomi ei jõutud pidada, kuna hein oli vaja teha käsitsi.
Külaelanike mälestuste järgi oli Vassili nii kõva pillimees, et kui purjus peaga selili kukkus, suutis selili maas ka veel pilli edasi mängida. Vassili suri ootamatult oma 60. sünnipäeval 1962. aastal (arvatavalt arsti tehtud süsti ja alkoholi koosmõjul). Õhtul oli mehe juubelipidu ning öösel suri. Kirstu tegi sama küla mees, nimekaim Vassili Pissukov. Vassili tütar Maie jäi emaga kahekesi tallu elama. 1964. aastal Maie abiellus ja lahkus talust.
1965. aastal asus Suuretüki tallu üürnikuna elama äsja koolist saabunud noor metsavaht Evald Pähn, kes elas seal nn ”korteris” kolm aastat. See oli Evaldi esimeseks elukohaks Nedsajas.
1970. aastate alguses kolis majja üksi jäänud Ode tütre Maie juurde Kostkovasse. Elumaja võeti koost lahti ja viidi Kostkovasse, kus see asub tänaseni. Pärast seda jäi talukoht tühjaks. Ode lahkus sealt küla poolelt viimasena. Selleks ajaks olid kõik tagapool olnud talud (Tuumid, Pissukovid, Kriiskamäe, Itse) juba tühjad.
Suuretüki talukoha tunneb ära tugeva elumaja vundamendi, kõrgete laudamüüride ning kolme kõrge lehise järgi.
Kriiskamäe talukoht
Kriiskamäe talukoha tunneb looduses ära suure laiaharalise lehise järgi. Hetkel küla vanim lehis kasvas kunagi talu köögiakna all, tema tüve on kahjustanud välgutabamus.
Kriiskamäe talu esimesteks omanikeks olevat olnud Kriiskamägi Mihhail ja tema naine Natalja. Teadaolevate andmete põhjal oli neil kolm last: Paavel (tuntud ka kui Paul), Marie ja Veera. Paul võttis endale naiseks Itse Maria ja lahkus kodust. Pärast II maailmasõda olid nad koos naisega sunnitud elama Vorkutas. Sealt naastes asusid nad elama Järvamaale. Pärast lahutust võttis Paul uue naise ja elas kuni elu lõpuni Põlvamaal Sirvakul põllumehena. Maria elas pärast lahutust uue mehega Mustvees ja kolis 1990. aastatel tagasi Nedsaja külla oma esivanemate sünnikodusse Oja tallu. Pauli õde Marie abiellus Itse Feodoriga, kes tuli Kriiskamäe tallu koduväiks. Mõnda aega elati raskeid aegu trotsides Kriiskamäel, kuni lõpuks jõuti Pauli jälgedes samuti (Siberi kaudu) Järvamaale, kus elati elu lõpuni. Veera läks mehele Hundi Jakobile.
Talus tegeleti linakasvatusega, loomi peeti enda jaoks, Mihhail oli ka jahimees. Mihhail elas Kriiskamäe talus kuni oma elu lõpuni. Talu jäi tühjaks pärast II maailmasõda (täpne aasta pole teada).
